Vedas. Oleksin juba äärepealt hakanud El-P oodatud-kuid-vihatud värske tüki üle lamenti lööma, kuni mulle jäi ette see plaat ja tuju tõusis kohe 3000% protsenti. Tegu pole ju kellegi muu kui El-Pkamraadiga Company Flow päevilt - ja sitta kah, nende kahe endise relvavenna post-CF karjääri võrdlus on siinkohal vältimatu; minu vaimustuski on siinkohal kahtlemata tollest laisast “Cancer For Cure”‘ist tõukuvalt reaktsiooniline. Kui El-P ronis juba noil õndsail päevil rambivalgusesse ning lasi endas aimata kogu asja tõelist mästermindi, pärast tootis mitu klassikalist albumit ning tõmbas käima ühe revolutsiooniliseima räpileibeli - seda kõike selleks, et lõpuks vaikselt vanaduse ja kuulsuse kätte manduda - siis Bigg Jus on pärast ‘97ndat end vaid järjest sügavamale maa alla kaevanud. Sealjuures üllitanud paar väga vähetuntud riliisi, mida isegi mul oleks maha magada õnnestunud kui õige inimene nendele aastat kuus-seitse tagasi osutanud poleks. Sest kurat, need nullist kodukootud asjad (“Black Mamba Serums”, “Poor People’s Day”) olid tõelised pärlid. Nohikuräpp par excellence. Company Flow vaib ilma Def Juxile hiilimisi külge imbunud sära ja glamuurita. Ja nii ongi - kui postripoisist geenius Jamie vegeteerib nüüdseks mingis mugavustsoonis, siis tema kuri muusikaline kaksikvend Justin on endiselt ja enam kui kunagi varem avangard-räpi kõledal eesrindel. Tundub, et see tüüp alles hakkab end 15 aastat hiljem korralikult käima tõmbama, samal ajal kui ta edumeelsema kompanjooni viimnegi loominguline särts vaikselt läbi põlemas on. Nüüdseks juba mitmekümnete kuulamiste põhjal ütleks, et “Machines That Make The Civilization Fun” näol on tegu kindlasti ühega selle aasta favoriitidest.
Sest kurat võtaks, see plaat on tõesti värskendavalt põnev, mitte mingi indirokkaritele ampsusuuruseks kohitsetud plastmass. Hooletult müra ja muusika piiril balansseeriv? Jah, muidugi, aga kas see ei olnudki tolle muusikaniši võlu algusest peale? Oli fucking küll. Siinsed saundimaastikud on bravuurikalt pohhuistlikud; tõepoolest, pigem “Funcrusher Plus”-laadis sünge minimalism kui El-P hilisemate (heade) asjade suurejooneline lärmakus. Mahult umbes pool plaadist ongi pigem vokaalitu sahin ja surin (“Crossing The Line”, “Hard Times For New Lovers”, “Redemption Sound Dub”, “Respective Of F1 Dub”; tegelikult ka kõik ülejäänud lood poolenisti). Bigg Jus paneb siin end just ennekõike produtsendina täiega kaardile. Nii palju kui vokaali ka on, on teemad raevukalt päevapoliitilised, ilmselge sotsialistliku agendaga (“Food For Thought (Shit Sandwiches)”, “Empire Is A Bitch (Fake Arab Spring Mix)”). Mis on aga sealjuures haruldane - tegu polegi okseni leierdatud naiivsete mantratega, mis oma sisutühja pretensioonikusega peale kahte värssi närvidele käima hakkaks. Vahel võtab muigamagi (“IMF serving turd burgers, bon appetit”). Tulles tagasi mõõtuandva võrdluse juurde - erinevalt suht imalast “C4C”st on see plaat no emo. Kogu vokaal kõlab muide nagu see oleks lindistatud 1-eurose arvutimikrofoniga - mis, nii tobenaljakas kui see ka suuremas plaanis mõne jaoks ei tundu, võib tänapäeval õiges kontekstis anda päris põneva lisaväärtuse.
See stuff ei ole kindlasti audiofiilidele või üldse kellelegi, kes plaatidelt (või miks mitte, üksikutest lugudestki) midagi ülemäära koherentset ja viimistletut ootab. Lo-fi huvilistele, neile, kellele meeldib ridade vahelt lugeda-kuulata... neile kordan - tõenäoliselt üks käesoleva aastakäigu tipphetki. - Evil Rap Warlords |
Stream Full Album
CD/Out Of Print